Paljud uuringud on näidanud, et vitamiinid ja antioksüdandid mõjuvad tervisele soodsalt, vähendades organismis oksüdatiivset stressi, kiirendades koekahjustute või haavade paranemist ning võivad vähendada ka vähi tekkeriski. Nendest teadmistest lähtuvalt on levinud uskumused ja arusaam, et vähi vastu võitlemisel tuleks hakata vitamiinidega tervist ja immuunsüsteemi tugevdama. Sama retoorilise loogika alusel järeldatakse ekslikult, et immuunsüsteemi nõrgestav keemiaravi pole kasulik. Kui raviarst ilma selgitusteta keelab vitamiinide ja loodusravimite kasutamise onkospetsiifilise ravi ajal, võib see tekitada tõrksust või usaldamatust, sest inimesed tunnetavad vastuolu enda veendumustega. Oluline on siiski oma raviarstiga avameelselt nõu pidada, enne kui mingeid lisaaineid soovitakse „proovida“, sest kõik ei ole siiski keelatud.
Hapnik mängib biokeemilisel tasandil vähirakkude surmamisel põhilist rolli. Antioksüdandid vähendavad oksüdatiivset stressi, aga näiteks paljude keemiaravimite ja kiiritusravi põhitoime tulenebki just vabade hapniku radikaalide surmavast toimest vähirakkudes. Kliinilised uuringud näitavad, et antioksüdantide kasutamine vähendab oluliselt onkospetsiifilise ravi efektiivsust, sest seovad vabad radikaalid ära ning ei võimalda tekitada tsütotoksilist efekti vähirakus. Näiteks antioksüdantne C-vitamiin võib nõrgestada keemiaravi toimet 30-70% ning olulisel määral pärssida ka hormoonravi toimet. Suitsetajatel, kellel on madalam vaba hapniku tase veres, on keemia- ja kiiritusravist oodatav efekt nõrgem ja seeläbi ravitulemused ka kehvemad.
Üks oluline erand on D-vitamiin. D-vitamiinil on immunomoduleeriv toime, see ei ole kasvufaktor ega ka antioksüdant. Uuringud on näidanud, et D-vitamiini defitsiit rinnavähi ja soolevähi patsientidel on halva prognoosi indikaator, peale operatsiooni ja onkospetsiifilist ravi on nendel patsientidel oluliselt kõrgem haiguse taastekke risk. Teised uuringud näitavad, et madala D-vitamiini tasemega patsientidel võib vähk kiiremini metastaseeruda (levida teistesse organitesse). Seetõttu on soovituslik vähipatsientidel D-vitamiini taset kontrollida ning vajadusel puudus kompenseerida. Rahvusvaheline soovitus on vajadusel tarvitada profülaktiliselt 400-800 ühikut D-vitamiini päevas, kuid Põhjamaades on defitsiidi puhul soovitused isegi kuni 2000-4000 ühikut päevas.
Teise erandina tuleks mainida patsientide rühma, kes kannatavad alatoitumuse all, kellel on oluline toitainete ja vitamiinide defitsiit ning kelle kaal langeb suure kiirusega. Sellisetel juhtudel võib olla vähist põhjustatud anoreksia ohtlikum kui vähk ise ning siis on oluline, et defitsiitsed toitained kompenseeritakse lisatoiduga või veresoonde tilgutavate toitelahustega.
Keemiaravimid on kõik „looduslikud“ ained, mis on eraldatud taimedest. Selle tõttu ei tohi rahvameditsiinist tuntud looduslikke vähivastaseid preparaate erinevate ravimitega koos tarvitada, sest võivad tekkida koostoimetest ohtlikud kõrvaltoimed või teistel juhtudel võib oluliselt nõrgeneda vähivastane toime.
Keemiaravi ajal võib kasutada mineraalainetest kaltsiumi ja magneesiumi, millel võib olla lihaskrampe vähendav toime ja võib-olla ka neuropaatiat leevendav toime. Tsink ja seleen ei ole oma antioksüdantsete omaduste tõttu soovituslikud ravi ajal.
Omega 3 rasvhapete kasutamise kohta on uuringutest tulnud vastuolulist infot ning seetõttu onkoloogid soovitavad kasutamist vältida. Prekliinilistes uuringutes on näidatud Omega 3 vähivastast toimet kui ka võimalikku kaitset keemiaravi kõrvaltoimete vastu, kuid uuringud inimeste rühmadel ei ole neid toimeid tõestanud. Omega 3 võib vedeldada verd ning kui keemiaraviga kaasnevalt trombotsüütide arv langeb, tõuseb ka ohtlike veritsuste risk.
Looduslikud östrogeenid (füto-östrogeenid) ei mõjuta rinnavähi taastekke riski, ehk soja põhine taimetoit on tunnistatud vähipatsientidele ohutuks.
Paljude eranditega teema juures on oluline meeles pidada, et tasakaalustatud mitmekülgne toitumine peaks tagama kõikidele keemia- ja kiiritusravi saavatele patsientidele kõik vajalikud toitained ja mikroelemendid. Normaalse toitumise juures ei ole ohtu, et mingi toiduga liialdades võiks saada näiteks mõne vitamiini üledoosi. Keemia- ja kiiritusravi kõrvaltoimed on ajutised ning nende kahjulikud mõjud on üldjuhul iseenesest paranevad, mõnikord küll pikema aja jooksul (6-12 kuud).
