Kinesioteipimise on välja töötanud Jaapani kiropraktik Kenzo Kase 1970. aastatel. Põhimõte on aktiveerida ja toetada kudede tervenemisprotsessi ja liikumismustrite normaliseerumist. Kinesiotepimine on oma olemuselt sensoorne teipimine ja selle mõju põhineb peamiselt propriotseptsioonil. Teip edastab kerge kudede liigutamise abil naha ja nahaaluskudede kaudu kesknärvisüsteemile aistinguid.

Kinesioteipimist kasutatakse valu ja tursete vähendamiseks, liigeste funktsiooni toetamiseks ning juhtimaks ja tasakaalustamaks lihaste koordineeritud tööd. Sageli saadakse teipimisest kohene mõju valu vähenemisena või vabama ning õigema liigutuste teostamisena, mis annab lisväärtuse füsioteraapias terapeutiliste harjutuste õigel sooritamisel.