Õlaliigese anatoomiline eripära
Õlaliiges on inimese kõige suurema liikuvusamplituudiga liiges, mille liigestuvad pinnad moodustavad suur kerakujuline õlavarreluupea ja abaluukaela pirnikujuline kõhrepind. Kuna luuliste liigesepindade enda stabiilsus on väga väike, tagavad õlaliigese stabiilsuse õlaliigest ümbritsevad pehmekoelised struktuurid (liigesekapsel, glenohumeraalsidemed, labrum glenoidale ehk liigeskapsli serv, õlavarreluupeale kinnituvad lihased ja kõõlused. Õlaliigese liikumine on kompleksne, mis on mitme erineva liigese koostööl toimuv tegevus. Õlaliigeses endas toimub liikumine korraga kolme mehhanismi – liuglemise, rullumise ja pöörlemise – teel liigesepindade vahel.
Levinuimad vigastused ja nende sümptomid
Enamus probleeme õlaliigeses on tavaliselt seotud mitte luude, vaid hoopis lihaste, kõõluste või sidemetega. Siiski võib inimestel esineda ka nt. trauma (kukkumine õlale või väljasirutatud käele) tagajärjel õlavarreluupea või glenoidi ehk õlaliigese pesa luuliseid murde ning õlaliigese luksatsiooni (õlg läheb liigesest välja ehk õlavarreluupea väljub oma anatoomilisest pesast). Kõige sagedamini on õla probleemidest ohustatud inimesed, kelle igapäevatöö hõlmab palju liigutusi õlaliigesest (nt. laotöölised, ehitajad) ning harrastus või –tippsportlased, kes tegelevad aktiivselt ülepeasportide (korvpall, võrkpall, käsipall, sulgpall, ujumine, tennis, odavise) harrastamisega. Tänu õlaliigeses toimuvatele korduvatele ja intensiivsetele liigutustele pannakse suure pinge alla õlaliigest ümbritsevad pehmekoelised struktuurid (sidemed, kõõlused ja lihased). Algavad vigastused on tihti „hiilivat tüüpi“ ehk tõsine probleem kujuneb ajapikku ning inimene ei pruugi alguses tekkinud treeningujärgset kerget õlavalu algava vigastusega seostada. Kõige olulisem on juba tekkinud valu korral anda õlale puhkust ning mitte läbi valu enda spordialal edasi treenida – püsiv ülekoormus õlaliigest ümbritsevatele struktuuridele ainult süvendab nende ärrituvust ning ajapikku süvendab ka valu ja tõsisemate vigastuste kujunemise ohtu.
Pikka aega püsinud õlavalu puhul küsi endalt järgnevaid küsimusi:
Kas mu õlas on jäikusetunnet?
Kas ma saan oma kätt õlast valuvabalt liigutada kõikides võimalikes suundades?
Kas mu õlaliigeses on ebastabiilsuse tunnet ehk kas teatud liigutustel, tegevustel ja asendites on tunne, et õlavarreluupea võib oma pesast välja tulla?
Kas ma tunnen, et mu õlalihased on liiga nõrgad sooritamaks oma igapäevategevusi või on igapäevased toimetused ka valu tõttu häiritud?
Kui vastasid ühelegi nendest küsimustest jaatavalt siis peaksid tulema füsioterapeudi konsultatsioonile, et selgitada välja probleemi tõsidus!
Üldine printsiip mida järgida:
Igasugune valu, jäikuse või ebamugavustunne õlas, mis ei parane puhkuse, jääaplikatsioonide kasutamise ja ka lühiajalise MSPVA-de (mittesteroidsete põletikuvastaste valuvaigistite, nt. paratsetamool ja ibuprofeen) kasutamisega, võib-olla märk tõsisemast vigastusest ning põhjus õlaprobleemidele spetsialiseerunud füsioterapeudi vastuvõtule tulemiseks.
Kuidas ise tõsisemaid õlavigastusi ennetada?
Kõige parem viis ennetada tõsisemaid õlavigastusi on varakult alanud sümptomite (õlavalu, liikuvuspiiratus, jäikuse või ebastabiilsuse tunne õlas) korral anda õlale puhkust ning vajadusel kasutada valu alandamiseks jääd või valuvaigistavaid ravimeid minimaalses toimivas annuses. Oluline on treenida ka õlaliigest stabiliseerivaid rotaatormanseti lihaseid ning abaluud liigutavaid lihaseid, sest nende lihaste vähene treenitus võib olla tihti ka õlavalu põhjuseks! Õlakaebuste püsimise korral on oluline mitte olla oma probleemiga üksi vaid otsida abi füsioterapeudilt!
