Inimese jalalaba luustik moodustab 3 aktiivset võlvi: sisemine ja välimine pikivõlv ning ristivõlv. Aktiivsus seisneb selles, et jala võlvid kannavad kannalöögi koormuse maapinnale, maandavad toefaasi jõumomendi ja väände läbi võlvide maapinnale ning koguvad energiat, et teha äratõuge. Jala võlvide kõrguse muutus ja sellega kaasnev jalalaba pikenemine ja lühenemine kannavad kõik üle meie kehakaalust tulenevat otsest koormust ja aktiivsusest tulenevat jõudu. Selles osalevad kõik jalalaba luud, neid ühendavad sidemed, ligamendid ning muidugi lihased.

Valu või ebamugavust jalalabades, põlvedes, puusades ja seljas võime tunda kõndides, joostes, seistes või ka lihtsalt puhkeolekus. Kõige selle põhjusteks võivad olla ülekoormus tööl või treeningutes, ealised muutused, muutused teie jalavõlvides, kannaosas, liigestes jne. Me kõik alateadlikult ja vahel ka teadlikult hakkame enda kõndi muutma ja kompenseerima, et mitte endale valu tekitada. Sarnaselt nagu kingas olev väike kivi paneb meid ebamugavuse vältimiseks muutma jala asendit, kanna nurka, sammu pikkust, nii käitume ka siis, kui me tunneme valu kannas või jäikust piki- või ristivõlvi osas.

Kompenseerima hakkame me oma kõndi näiteks vale suuruse või kujuga jalanõudest, ülekoormusest, traumadest, vanadest harjumustest, anatoomilistest jalalaba eripäradest, vanusest ja ülekaalust ning mõnikord olemegi juba sündinud deformeerunud jalalabadega. Kõndides ja liikudes võime me rääkida soovituslikust aktiivsest kõnni rühist, vaagna asendist, puusa ja põlve nurkadest jne., kuid siiski oleneb palju just jalalabadest- muutused allpool võimenduvad ülespoole. Näiteks on madaldunud sisemise pikivõlvidega inimestel enam sissepoole suunaga ka põlve liikumistelg, mistõttu on põlve ligamentidel suurem koormus ning võib põhjustada valu. Sama on ka laste puhul, kellel kaasneb ka lisaks sissepoole vajuv kannaosa ja diagonaalses suunas ette pöörduv sääreluu nurk.

Jalalaba anatoomiliste või funktsionaalsete omaduste kõrvalekalded, kand-või kontsluu kaldenurga muutus, võlvide liigne plastsus või liigne jäikus võivad põhjustada kõnnitsükli muutusi ning muuta kõndimise biomehaanikat ja toestust. Mehhaanika muutus kandub edasi sääreluu-pindluu kaudu põlveliigesele, sealt edasi puusaliigesele jne. Selliste muutustega kaasnev täiendav koormus kõõlustele ja jalalaba kudedele ning liigestele on valu ja muude sümptomite põhjuseks.

Kas ma kõnnin normaalselt ja milline normaalne kõnd peaks olema?

Ebanormaalne kõnnak on see, kui inimese kõnnimuster erineb tavapärasest. Ebanormaalse kõnnakuga inimesel on kõndimisharjumustes märkimisväärne muutus tavaliselt valu või vigastuste tõttu ja liikumine nõuab neil enam pingutust, sest häirunud on õige lihasjõu kasutus, tasakaal, tunnetus ja koordinatsioon. Kannalöögist kannalöögini (ühe sammu pikkus) ehk kõnnitsükkel on kõikidel inimestel kergelt varieeruv.

Kas valu on seotud kõnnijoone muutustega ja kuidas üldsegi “õigesti” kõndida?

Üks viis kõnni erinevatele osadele mõelda on jälgides jalaga toimuvat ühes tsüklis. Kõnnitsükkel koosneb toefaasist ja hoofaasist. Toefaas (60% kõnntsüklist) on aeg, mil jalg on maas ja läbib kokku 5 etappi. Tavalise kõnni puhul liigume me peale kannalööki ehk algkontakti. Seejärel amortisatsioonifaasis toimub keharaskuse viimine toejalale, jaotades ühel jalal olevat kogu keha raskust maksimaalsele pinnale lisaks jalalaba välimisele küljele ning osaliselt eesmisele päkale saavutades lõpuks kesktoefaasi. Lõpptoefaasis toejala kand eemaldub maapinnalt ja keharaskus siirdatakse eesolevale jalale äratõukeks, mille puhul kogu keha raskus on nagu ka kannalöögi puhul väikseimal pinnalaotusel. Seega äratõuke jõud ja lisanduv suur punktkoormus on läbi ristivõlvi kantud enamasti varvastele (eriti suurele varbale) ja päkaosa liigestele.

Hoofaas tekib siis, kui üks jalg on maas ja üks õhus. Õhus olev jalg läbib eelhoofaasi, mil varbad eemalduvad maapinnalt, alghoofaasi ajal on peale varvaste vabastamist jalad kohakuti, keskhoofaasis on säär vertikaalne ning lõpphoofaasile järgneb vahetult uus kannalöök.

Jalalabade koormusanalüüs ning kõnniuuring on selleks, et leida probleemsed kohad ning hakata positiivses suunas muutuseid suunama. Neli enim käsitlust leidvat teemat, mis mõjutavad kõndi on: muutunud jalalabade tundlikkus diabeedikutel, tallaalune jäikus / kanna valu (plantaarfastsiit), kõrge võlviga jalalaba, funktsionaalsed lampjalad lastel.

Diabeediga inimestel tekivad jalalaba probleemid sageli kahe tüsistuse tõttu: närvikahjustus (neuropaatia) ja puudulik vereringe. Neuropaatia põhjustab jalgade tundlikkuse kaotuse, mistõttu ei pruugi märgata vigastusi ega ärritust, sest ei tunta enam valu ega ebamugavust. Halb vereringe jalgadel vähendab paranemisvõimet ja isegi väikesest naha vigastusest võib tekkida tõsine infektsioon.

Diabeedi põdemine suurendab mitmesuguseid jalgadega seotud riske, mis võivad muutuda tõsisteks tüsistusteks. Õige on võimalikult varakult õigete tallatugede ja jalanõude kandmine. Tallatoed on abivahendid, mis toetavad ja joondavad teie jalavõlve, alajäsemeid (põlved, puusad, vaagen) ning alaselga. Nii takistatakse jalalaba deformatsioonide progresseerumist, parandades jala funktsiooni ja vähendades või kõrvaldades valu ja sümptomid.

Me saame spetsiaalsete sensortaldadega läbi viia põhjaliku koormusjaotuse hindamise ja kõnnianalüüsi, et täpselt tuvastada teie kõnni hetke biomehaanika, ja nende andmete põhjal määrata õiged tallatoed ning kontrollida vastavalt ka tallatoe ja jalanõu sobivust.

Tallaalune jäikus (plantaarfastsiit) ja kanna valu või juba tekkinud luukida ehk kukekannus põhjustavad tugevat valu kõndimisel. Jäikus talla all võib olla põhjustatud valedest jalanõudest, liialt tugeval pinnal käimisest, ülekaalust, seisvast tööst. Tavaliselt on valu tugevam hommikul ja liikumise järgselt leevendub. Sensortaldadega jalalabade koormus- ja kõnnimehaanika analüüsil on näha tavaliselt tugev kannalöök, väga kiire koormuse ülekanne toefaasis, ebasümmeetria jalgade osas. Leevendamiseks on olemas väga erinevad tallatoed spetsiaalsete pehmendavate tsoonidega ning toepindadega, mis maksimaalseid punktkoormuseid vähendavad.

Liigselt kõrgete võlvide tõttu pannakse eriti suur koormus pöia eesosale ja kannale kõndimisel, jooksmisel ja seistes. See võib põhjustada valu ja ebastabiilsust jalalabades, hüppeliigestes, põlve ja puusaliigestes. Tekkida võib igas vanuses ja võib esineda ühel või mõlemal jalal ja olla ka kaasasündinud. Aitame teil peale sensortaldadega jalalabade koormus- ja kõnnianalüüsi leida õiged teie kõrget jalavõlvi toetavad eritöö- või standardsed tallatoed ning lisaks terapeutiliste harjutuste ja kudede süvakäsitlusega saavutada parim tulemus.

Lapse funktsionaalse lampjalgsuse võib jagada paindlikuks ja jäigaks. See on tavaline lastel ja võib olla sümptomaatiline ja asümptomaatiline. Laste puhul viime läbi funktsionaalse testimise, jalajälje skanneerimise ja biomehaanilise kõnnianalüüsi. Alates 37. jalanumbrist saame ka lastel läbi viia sensortaldadega põhjaliku koormusjaotuse hindamise ja kõnnianalüüsi. Nende andmete põhjal otsustame, milline ravi sobib lapsele kõige paremini. Esialgsed ravivõimalused hõlmavad eelkõige igapäevaste tegevuste muutmist ning harjutuste tegemist ja korralike jalanõude ning tallatugede valimist.