Kinesioteippimise on välja töötanud Jaapani kiropraktik Kenzo Kase 1970. aastatel. Põhimõte on aktiveerida ja toetada kudede tervenemise protsessi ja liikumismustrite normaliseerumist. Kinesiotepimine on oma olemuselt sensoorne teipimine ja selle mõju põhineb peamiselt propriotseptsioonil. Teip edastab kerge kudede liigutamise abil naha ja naha aluskudede kaudu kesknärvisüsteemile aistinguid. Kinesioteipimist kasutatakse valu ja tursete vähendamiseks, liigeste funktsiooni toetamiseks ning juhtimaks ja tasakaalustamaks lihaste koordineeritud tööd. Sageli saadakse teipimisest kohene mõju valu vähenemisena või vabama ning õigema liigutuste teostamisena, mis annab lisväärtuse füsioteraapias terapeutiliste harjutuste õigel sooritamisel.

Teipimise tehnika valitakse vastavalt soovitud toimele: kas lihas-, lümfi-, fastsia-, ligamentide-, asendi korrigeerimise, kõõluse- või funktsionaalne tehnika. Teip sama elastsusega nagu ka meie nahk. Kuna kinesioteip on õhku ja vett läbilaskev, siis võimaldab see ka igapäevaselt dušši all pesemist kui suplemist. Kui naha allergilisi või muid sümptomeid ei esine, võib seda hoida nahal mitmest päevast isegi mõne nädalani.

Toimemehhanismid on:
• lihaseid lõõgastav, inhibeeriv või aktiveeriv  → lihasaktiivsuse tasakaalustamine
• vere mikrotsirkulatsiooni parandamine
• lümfisüsteemi aktiveerimine
• fastsiate funktsiooni mõjutamine
• valuvaigistavate süsteemide aktiveerimine
• liigesmehaanika parandamine, koormuste vähendamine ja liigutusmustrite normaliseerimine
• mehhaanoretseptorite ja propriotseptsiooni aktiveerimine → valu leevendamine, liigeste toetus
• fibrootilise koe pehmendamine