Suhkrud ei ole kantserogeensed ning maiustmaine ei mõjuta ka vähihaigete prognoosi. Küll on suur ülekaal seotud kõrgema vähki haigestumise riskiga. Tõenäoliselt on suhkru seos vähiga tuletatud faktist, et vähirakkude ainevahetus on kiire ning nad tarvitavad keskmiselt 20x rohkem glükoosi kui normaalsed rakud. Energiat on vaja kasvamiseks, arenemiseks, rakkudel oma kindla funktsiooni täitmiseks ning paljunemiseks, aga uute rakkude ehitamiseks on vaja lisaks energiale ka valke ja rasvu.

Süsivesikutel ehk suhkrutel on täita organismis mitmeid olulisi funktsioone – esmalt on need organismis primaarseks energiaallikaks, kuid suhkrud kuulvad ka rakkude membraani ehitusse, moodustavad olulise osa antikehade ehitusest ning kiudained stimuleerivad soolte tööd. Suhkrute välja lülitamine dieedist võib kaasa tuua energia defitsiidi, kroonilise väsimuse, kaalu- ja immuunsuse languse ning seedetegevuse häired. Kui oranismis on süsivesikute puudus, siis maks hakkab glükoosi tootma teistest kehas esinevatest ainetest – glükogeenist, rasvadest, valkudest – selleks, et veresuhkru tase säiliks normaalsel tasemel ning normaalsed rakud saaksid säilitada oma funktsiooni. Homeostaasi säilimise nimel suudab organism võtta glükoosi tootmise substraadiks rasvu ja valke rasvkoest ja lihaskoest.

Erinevate rakkude pinnal on erineva tundlikkusega glükoosi retseptorid, mis glükoosi rakkudesse viivad. Kõige tundlikumad retseptorid on närvirakkudel selleks, et ka kõige ekstreemsemates hüpoglükeemia tingimustes suudaks närvisüsteem säilitada olulised eluks vajalikud funktsioonid ning välja lülitada elu säilitamiseks mittevajalikud funktsoonid – näiteks langeb inimene koomasse, kuid säilib hingamine. Vähirakkudele on omane, et nende pinnal esinevad väga paljut tüüpi glükoosi retseptorid, ka sellised, mis esinevad närvirakkude pinnal, ning sellest tulenevalt saavad vähirakud igas tingimuses nendele vajaliku glükoosi koguse verest kätte. Ehk – näljutades või radikaalseid suhkruvabasid dieete pidades ei ole võimalik vähist terveneda. Mingil määral võivad küll metaboolsed protsessid aeglustuda, aga sellega seonduvalt kahjutatakse ka tervet organismi ning kannatab ka elukvaliteet.